Elas kord üks väike laps, kellele meeldis tohutult unistada. Üle kõige armastas ta printsesse ja lohesid ning iga päev toimus tema elus midagi põnevat ja uut.

Ühel õhtul kui terve pere oli kodus, läks laps kapi juurde ja võttis sealt oma lemmik tassi. Selle just talle mõeldud, helesinise ja roosaga, kuhu olid peale joonistatud hirmuäratavad lohed ja imekaunid printsessid. Laps vaatas tassi ja märkas, et see oli täiesti tühi. Janu tal ei olnud, aga ometi tundis ta, et peab selle millegagi täitma.

Ta jooksis isa juurde ja küsis: “Issi, minu tass on täiesti tühi, mis Sa arvad, millega ma võiksin seda täita?” Isa mõtles natuke ja lausus siis kavalalt: “Ma arvan, et kõdi-kollidega!” Laps küsis üllatunult: “Kes need veel on?” “Ah, et kes need veel on?” muutus isa hääl veel kavalamaks “Need on ühed äärmiselt ulakad tegelased, kes hüppavad Sulle põue, kui Sa mulle liiga lähedale tuled”

Ja ohh seda lusti, rõõmu ja lõputut mängu. Lahti läks tõeline kõdi-ralli. Kohe selline, et võttis lapse hingetuks ja isa täiesti higiseks. “Oeh, küll see oli alles mäng, kas said need kõdi-kollid tassi püütud?” küsis isa ja vajus väsinult diivanile “Muidugi sain ja enam neid sealt välja ei lase, nüüd hoian neid erilise hoolega!”

Lapsel oli mõnus ja rahulolev tunne, aga ta tundis, et tassi mahub siiski veel midagi. Ta läks nüüd ema juurde ja küsis: “Emps, mida Sina sellise tassi sees hoiaksid?” laps näitas uhkelt oma ilusat tassi emale.

“Mina arvan, et Sa võiksid seal see hoida mõnda väga erilist hetke.” Ema istus lapse kõrvale ja jutusta talle loo, kuidas ta noorena karja saadeti ning ta ennast päev jooksul äärmiselt uhke ja väärtuslikuna tundis. “Kas Sa oleksid nii hea ja võiksid mulle postkastist kirjad tuua?” “Aga ma pole kunagi varem üksinda tänaval ja postkasti juures käinud.” Oli laps mures. “Olen kindel, et Sa saad sellega väga hästi hakkama. Ma olen siin, kui Sa peaksid mind vajama.”

Natuke hirmunud ja elevil, läks laps üksinda toast välja. Ta sammus värava poole, keeras värava lukust lahti ja oligi üksinda tänaval. Kohas, kus tal keegi varem üksinda olla ei lubanud, kohas, mis paistis nii suur, teadmatu ja põnev. Laps tundis ennast suurena, vastutavana ja enesekindlana. Ta võttis postkastist kirjad ja viis need emale. Ema kallistas last ja ütles “Ma olen Sinu üle nii uhke!”

Nüüd tundis laps, et tema tass on tõesti täis saanud. Selles oli mängu, üks-ühele aega, armastust ja kiindumust ning mõnusat eduelamust.