Lapsevanematel on hetkel raske, päris tõsiselt raske. Ollakse mitmes rollis korraga ja tihti tuntakse, et kõik “jookseb kokku”. Praegu on täiskasvanute õlul tavalisest palju rohkem ja see viib ärvuseni ning tekitab hirmu.
Arvan, et pole palju üle rääkida, et eriolukorra eesmärk on PÜSIDA KODUS ja keskenduda viiruse kontrolli alla saamisele. Lastele on oluline üle rääkida, et hetkel on vajalik piirata igasuguseid koosviibimisi ja tuleb püsida pereringis. Mida paremini suudame ennast isoleerida, seda kiiremini saame üksteisega endistviisi suhtlema hakata.
ELU EI OLE AINULT KOOL ja lastel ei jää elulised teadmised omandamata. Elu on improvisatsioon. See, mis täna on õige, võib olla homme vale ja vastupidi. Hetkel on kõige olulisem keskenduda tervisele ja lähedastele ning mitte liialt muretseda õppeedukuse pärast.
Suurim kunst on olla lõdvestunud väljakutsete ajal, nii et seda tuleb meil kõigil praegu osavalt rakendada.
Tegelikult on meie lastel ka raske, päris tõsiselt raske. Nemad sõltuvad täiskasvanutest ja neil ei ole nii palju kogemusi ja teadmisi, kuidas eriolukorraga hakkama saada. Nad on harjunud koolis tublid olema ja häid hindeid saama. Paljud lapsed peavad aga hetkel üksinda kodus õppima ja neil kulub koolitööde lahendamiseks korduvalt rohkem aega kui koolis neid tehes. On see siis päris kool või mingi “mängu kool”. Kas tõesti suudavad lapsed midagi meelde jätta ja neid teadmisi elus rakendada, kui lapsevanemad ülesande lahti seletavad (kui sedagi) ja oma töö kallale asuvad? Kui laps oma päevaseid üleelamisi jagada ei saa ja ta jätab kõik emotsioonid endale, on vaimse tervise probleemid kiired tekkima.
Vanema ja lapse koos veedetud aeg on just praegusel hetkel väga oluline. Vähim, mida me teha saame on pühendada üksteisele vähemalt 15 sisulist minutit. Rääkida läbi, kuidas päev möödus, mis läks tänase päeva juures hästi, millised oli momendid, millest saab veel paremaks minna. Mille üle ma enda suhtes uhke olen?
Me loome oma tuleviku täna ja see, milliseks meie elu kujuneb või lapsed sirguvad, on peegeldus tänasele.
Oluline on see, et laps näeb, et ta on väärtuslik ja õpib ennast väärtustama ja nägema enda tugevusi. Samas ka seda, et lapsevanem märkaks oma lapse tugevusi. Mida rohkem meie lapsed tunnevad, et saavad meiega väikestest asjadest rääkida, seda tõenäolisemalt avanevad nad hiljem suuremate küsimuste korral. Me anname oma lastele hämmastava kingituse, olles lihtsalt kohal kui nad meid vajavad.
Kindlasti on praeguses olukorras eriti oluline päevaste tegevuste läbi arutamine. Tuleks mõelda, kuidas küsida lapselt küsimusi, et ta ei vastaks: “ei”, “jaa”, “ma ei tea”, “hästi”, “norm”?
Toome ühe näite:
Lapsevanem: “Kuidas Sul täna koolis/lasteaias läks?
Laps: “Hästi”
Lapsevanem: “Mis Sa täna koolis/lasteaias sõid?”
Laps: “Ma ei mäleta”
Ja ongi kõik. See on meie igapäevane suhtlusstiil ja muster, mis kordub päevast päeva ja põlvest põlve. Me ei oska küsida küsimusi, mis avaksid meie omavahelist vestlust. Eelnevalt kirjeldatud näited ei aita luua avatud vestlust ja me ei saa teada, kuidas meie lapsel tegelikult päev läks ning milliseid tundeid ta päeva jooksul koges.
Kui lapsel on midagi südamel, siis üldjuhul ei tule ta meie juurde ütlema, et kas saaksime rääkida. Lapsed avanevad loominguliste tegevuste kaudu ja läbi õigesti küsitud küsimuste.
Suurepärased küsimused, mis toetavad avatud vestluse loomist:
- Mis mul täna hästi läks, mille üle olen uhke?
Nii lapsel kui ka vanemal on oluline enda üle uhke olla ja leida iga päev midagi sellist, millega tõeliselt hästi hakkama saadi. See annab tegutsemistahet ja tekitab hea sisemise tunde.
- Millised on olnud päeva jooksul minu tunded? Mis on neid tundeid tekitanud?
Tunnete väljendamine annab sisemise vabaduse. Julgus tunda tundeid ja neid teistele väljendada, loob võimaluse teineteist paremini mõista. Analüüsides tunde tekkimise põhjuseid, on võimalik leida häid lahendusi, kuidas tulevikus ennast säästa.
- Millistel hetkedel tunned, et Sa oled olnud eriti vapper?
Vaprus on valik astuda vastu oma hirmule ja ebakindlale olukorrale. Tihtipeale ei tea me, mis erinevates olukordades ees ootab ja et nendest väljakutsetest edukalt läbi minna, vajame me vaprust.
- Aeg-ajalt on inimestel erinevaid hirme. Millistes olukordades Sina hirmu tunned?
Meil kõigil on erinevaid hirme ja selleks, et saaksime nendega silmitsi seista ja üksteist toetada, tuleb nendest rääkida.
- Kui Sa mõtled oma tänase päeva peale, siis millise filmi sellest saaks?
- Kujutle, et kõik Sinu pereliikmed oleksid loomad, millised loomad te oleksite?
Veel ideaalsem kui leiad võimaluse need vastused ka kirja panna.
Miks on kirjutamine oluline?
Kirjutamise kaudu mõtestatakse kõike seda, mis on juhtunud nii Sinu kui ka lapsega, mida olete teinud, kogenud ning mida tundnud. Kui see kõik ülesse kirjutada, siis avaldub muster, mis saab tulevikus anda vastuseid nii mõnelegi tekkivale küsimusele.
Kirjutamine aktiveerib ainulaadse neuronirea, mis muudab arusaamise lihtsamaks, käsitsi kirjutatud sõna/ joonistatud sümbol stimuleerib meie aju. Kirjutamine on hea mälu treenija, toetades paremini meelde jäämist.
Selleks, et laps saaks end tunda turvaliseks ja mõnusaks tuleb koos ette võtta mõnusaid, ühiseid tegevusi. Üheks võimaluseks avatud vestluse loomiseks on läheneda ka läbi loomingulise tegevuse, näiteks joonistamise.
Miks on joonistamine oluline?
Joonistamine võimaldab väljendada tundeid, mõtteid, soove ja hirme. Joonistades tuleb nähtavale see, mis on varjatud, sealhulgas alateadlikud mõtted.
Koos joonistamine või kunsti tegemine peaks olema justkui “võlumaailm”, kus kõik on võimalik ja piiranguid ei ole ning ei ole ka hinnanguid, on lihtsalt koos tegemise rõõm.
Selleks, et lapsevanemad saaksid oma lapsi just praegusel, keerulisel ajal paremini toetada, oleme koostanud päeviku lapsele ja vanemale: “Minu ja Sinu tähtsad jutud”. Selles on kirjas küsimused, mis loovad avatud ja usaldusliku suhte ning ühtlasi on seal joonistamise ala loovuse arendamiseks ja koostegemisest rõõmu tundmiseks.
Päevik on eriti oluline kuna see aitab jäädvustada hetkeolukorda ja luua mälestusi. Kui me näiteks viie aasta pärast selle päeviku taas kätte võtame, siis meenuvad, millised olid meie emotsioonid, kuidas meil läks ja milliseid õppetunde me selle protsessi ajal kogesime.
Allikas: “Minu ja Sinu tähtsad jutud”
Autor: Lilian Promet
